Hargla kihelkonna keele võimalikult täpseks edasiandmiseks on sõnastikus tarvitatud võru kirjaviisi ja lisaks veel täiendavaid foneetilisi märke.
q-täht tähistab võrupärast kõrisulghäälikut (larüngaalklusiili), „´“ häälikupeenendust (palatalisatsiooni) ja „`“ III väldet. Näiteks sõnas `kaas´kaq on tegemist III vältega, s hääldub palataliseeritult ja sõna lõpus on larüngaalklusiil, mis antud juhul märgib mitmust.

 

`Andidõ `korjaminõ – (Saaremaal hundihänna ajamine, Põhja-Eestis viinutamine) andide kogumine külast veimevaka täitmiseks, varasemas külaühiskonnas loomulik vastastikuse abistamise vorm. Andide kogumiseks oli pruudil kaasas nn pruudikott.

 

`Andõq – annid, veimed, mõrsja poolt pulmalistele jagatavad kingitused, mis pandi annivakka. Veimede andmisega taotles noorik head läbisaamist ja kokkukuuluvust nii tulevase mehe kui tema suguvõsaga ning uue koduga. Täied veimed olid sukad paeltega ja kindad või särk, pooled veimed olid üksikud väiksemad esemed.

 

Hannanaanõ – hännanaine, mõrsja põhiline esindaja ja rituaali juhtija pulmas, tuntud ka kui kaasanaine. Pidi laulatatud ehk tanutatud või äärmisel juhul lesk olema, ta pidi kogu pulmarituaali käigus pruudiga kaasas käima, sõites kaasa juba kirikusse. Tema kohustused olid „ärä sa enne mahaq istuq, ku ma esiq iin ei istuq; ärä sa enne mammõ maitsuq, ku ma esiq iin ei maidsaq” - õpetas pruuti, et ükski kuri jõud ei saaks talle külge hakata. Hännanaisega kaasas olid pruudiõde ehk `mõrsja sõsar, vallalised pruuttüdrukud ehk ihitäjäq ('ehtijad', sama nimetus laulikutega) ning `mõrsja veli.

 

Hiidiraha, heidiraha – veimede jagamise juures mõrsjale annetatud raha, mis heideti mõrsja ette puukaussi.

 

Kaasitõjaq – pulmalaulikud e kaasitajad. Kitsamalt eristati peigmehepoolseid kaasitajaid (`kaas´kaq) pruudipoolsetest (ihitäjäq). Kaasitajad olid enamasti sugulased, vanemad naised, harva ka mehed. Kui oma sugulaste seast kaasitajaid polnud, palgati neid ka külast. Laulikuid oli pulmas paaritu arv, 3-9 ning nad pidid olema abielus. Laulikud olid laulude ja tavade tundjatena olulised pulmarituaali juhtijad.

 

`Kaas´ka küpär´, mõrsja küpär´  -  eriline siidlintide ja tagant rippuvate tuttidega ehitud kübar, mida kandsid pulmas pruut, pruudi ehtija ja/või kaks laulikut peigmehe poolt. Kui pruudile tanu pähe pandi, siis sai kaaska kübara mõrsja sõsar. 

 

`Kaas´kavatsk – pulmas jagatav sepik või leib. Peigmeest esindavad laulikud jagasid seda mõrsja kodus söömaajal, jagajaks oli enamasti mõni vanem naisterahvas. 

 

`Kaas´kidõ kusõtaminõ – laulikud viidi `kapsta ehk kapsa aija maa pääle. Viijaks oli mõni mõrsja sugulastest, vana naisterahvas, kabõhõnõ. Tal oli pangega vesi kaasas, mille ta pani maha seisma, ja kutsus kaasitajaid kusele. Kõik kaasitajad pidid üle pange astuma ja sinna sõrmuse viskama.

 

Katõ otsaga saajaq – traditsiooniliste pulmade esimene osa peeti mõrsja kodus ja tagumine osa peigmehe kodus.

 

Kirstumeheq – pidid toimetama veimekirstu peiukoju, tegelesid muude kirstuga seotud toimingutega. Nõudsid teel kirstu eest „lukuraha”, hõbedat kirstu jms, mille sai endale mõrsja ema.

 

`Koss´ul `käümine – kosjas käimine enne pulmi.

 

Kõrik – villane sõba, tikandite ja kõlapookadega kaunistatud, tänapäeva pleedi sarnane nelinurkne rõivaese.

 

Linik e pall´apoolik, pallai, kaal´, nukurätt´ - valge linane tikanditega kaunistatud nelinurkne mõrsjalinik, mis oli mõrsjal üle pea, eest kinnitatud kolme sõlega.

 

Makõkahi - (makõ – magus; kahi – kellegi või millegi õnneks või õnnistamiseks mõeldud jook) piimast, meest ja õllest keedetud kuum jook, mida pakuti pulmade lõpuosas raha korjamisega samal ajal pulmalistele.

 

Mõrsja, `mõrs´a – pruudi võrokeelne vanapärane nimetus (uuemal ajal sageli pruut´). Lauludes nimetatakse tihti mõrsjat tsõdsõ ja peigmeest veli.

 

`Paklaq – linatakud; mõrsja ema pidi neid peiu koju jõudes rituaalselt ketrama.

 

Peräjuuk´ – järelpidu pärast pulmi. Toimus tavaliselt järgmisel pühapäeval pärast pulmi, noorpaar ning lähemad sugulased, näiteks õed-vennad läksid naisekoju peräjoogilõ ehk pütü`lahkmisõlõ.

 

`Päät´mä – vöö ümber sidumine, pulmades pääditi e seoti vöö ümber raudkäele ja peiule enne mõrsjakodust lahkumist.

 

Raudkäsi – peigmehe esindaja ja pulmarituaali üks juhtidest, nn mõõgaisa või isamees Lõuna-Eestis. Pidi olema naisemees ja nö noormehe vend, kes tegelikult ei pidanud tema päris vend olema, vaid sageli oli lähem sugulane. Raudkäe abilisteks olid vallalised peiupoisiq.

 

Raik, `raiku `andma – vöö vanapärane nimetus, anti pulmades andideks.

 

Saajaq – vanapärane võrokeelne nimetus pulmade jaoks (uuemal ajal juba ka pulmaq).

 

Saajajalg – pulmaviin vanapäraselt.

 

Saajarahvas – peiupoolsed pulmalised.

 

Üsälatsõ `kombõ – tanutamise järel toodi mõrsjale sülle väike laps viljakuse tagamiseks. Komme on tuntud üle Eesti, säilinud teated Karulast ja Sangastest.

 

Tanutaminõ – mõrsjale kombekohane tanu pähe seadmine. Noorikuks (noorik), abielunaiseks muutus mõrsja alles pärast tanutamist ja põlle ette panemist. Pealiniku (19. sajandi keskpaigani) või tanu pani mõrsjale pähe meheema.

 

Tsuvvaq – pastlad; pulmas kinkis peigmees need mõrsja emale.

 

Tävveq `rõivaq - pruudil ja peigmehel pidid kogu pulmas täielikud riided seljas olema, et edaspidi riidepuudust ei tuleks. See tähendas poolteist särki - linane ja villane suur´särk´ ehk pikk-kuub ning peiul villased püksid.

 

Vaadilisõq e lapulisõq - kutsumata pulmavõõrad. Vallalised poisid ja tüdrukud ümbruskonnast tahtsid kutsumata pulma minna. Öeldi, et lätsi vaadiga, kaasa võeti piima, sest õlut saada polnud ja läksid niisama pulma. Niisugust tegevust väga heaks ei peetud, aga süüa-juua pakuti tulijatele siiski. Mõned vaadilised võisid pulmas ka kaasitada ehk laulda. Pulmasandiq kandsid lisaks ebaharilikke riideid ja tegid pulmanalju.