Hargla kihelkonna pärimuspulma SÕNASTIK

 

Hiidiraha, heidiraha – veimede jagamise juures mõrsjale annetatud raha, mis heideti mõrsja ette puukaussi.

 

Hundihänna ajamine – andide kogumine külast veimevaka täitmiseks, tuntud ka kui viinutamine. Annete andmine oli varasemas külaühiskonnas loomulik vastastikuse abistamise vorm. Annete kogumiseks oli pruudil kaasas nn pruudikott. Hundihänna ajamine käis varem tõenäoliselt koos pulma kutsumisega.

 

Hännanaine – mõrsja põhiline esindaja ja rituaali juhtija pulmas, tuntud ka kui kaasanaine. Pidi laulatatud ehk tanutatud või äärmisel juhul lesk olema, ta pidi kogu pulmarituaali käigus pruudiga kaasas käima, sõites kaasa juba kirikusse. Tema kohustused olid „ära sa enne maha istu, ku ma esi iin ei istu; ära sa enne mamma maitsta, kui ma esi iin ei maitse” - õpetas pruuti, et ükski kuri jõud ei saaks talle külge hakata. Hännanaisega kaasas olid pruudiõde ehk mõrsja sõsar ja vallalised pruuttüdrukud ehk ihittäjä ning pruudivend, kes saatis mõrsjat.

 

Kaasitajad – pulmalaulikud. Peigmehepoolseid kaasitajaid kutsuti kaaske, pruudipoolseid ehitäjä. Kaasitajad olid enamasti oma sugulased, vanemad naised, harva ka mehed. Kui oma sugulaste seast kaasitajaid polnud, palgati neid ka külast. Laulikuid oli pulmas paaritu arv, 3-9 ning nad pidid olema abielus. Laulikud olid laulude ja tavade tundjatena olulised pulmarituaali juhtijad.

 

Kaaska kübar -  eriline siidlintide ja tagant rippuvate tuttidega ehitud kübar, mida kandsid pulmas pruut, pruudi ehtija ja/või kaks kaaskat peigmehe poolt. Kui pruudile tanu pähe pandi, siis sai kaaska kübara mõrsja sõsar.  

 

Kaaskavatsk – pulmas jagatav sepik või leib. Noormehe esindajad, kaaska, jagasid seda mõrsja pool lauas olles, jagajaks oli enamasti mõni vanem naisterahvas.  

 

Kaaskide kusetamine – laulikud viidi kapota ehk kapsa aija maa pääle. Viijaks oli mõni mõrsja sugulastest, vana naisterahvas, kabehene. Tal oli pangiga vesi kaasas, mille ta pani maha seisma, ja kutsus kaaskid kusele. Kõik kaaskad pidid üle pangi astuma ja sinna sõrmuse viskama.

 

Kahe otsaga saaja – pulmade esimene osa peeti mõrsja kodus ja tagumine osa peigmehe kodus, traditsiooniline pulmatava.

 

Kirstumehed – pidid toimetama veimekirstu peiukoju, tegelesid muude kirstuga seotud toimingutega. Nõudsid teel kirstu eest lukuraha, hõbedat kirstu jms, mille sai endale mõrsja ema.

 

Kossul käimine – kosjas käimine enne pulmi.

 

Kõrik – villane ülevise, tikandite ja kõlapookadega kaunistatud, tänapäeva pleedi sarnane nelinurkne rõivaese.

 

Makekahi - piimast, meest ja õllest keedetud kuum jook, mida pakuti pulmade lõpuosas raha korjamisega samal ajal pulmalistele.

 

Mõrsja – pruudi võrokeelne vanapärane nimetus. Lauludes nimetatakse tihti mõrsjat tsõdsõs ja peigmeest velles.

 

Paklad – takud, mida mõrsja ema pidi peiu koju jõudes ketrama.

 

Pallai e palakas, kaal, nukurätt - valge linane tikanditega kaunistatud nelinurkne mõrsjalinik, mis oli mõrsjal üle pea, eest kinnitatud kolme sõlega.

 

Peräjuuk – järelpidu pärast pulmi. Toimusid tavaliselt järgmisel pühapäeval pärast pulmi, noorpaar ning lähemad sugulased, näiteks õed-vennad läksid naisekoju peräjuugile ehk pütilõhkumisele.

 

Pulmasandi - ebaharilikult riietatud kutsumata pulmkülalised.

 

Päätma, pääditi – vöö ümber sidumine, pulmades seoti vöö ümber raudkäele ja peiule enne mõrsjakodust lahkumist.

 

Raudkäsipeigmehe esindaja ja pulmarituaali üks juhtidest, nn mõõgaisa või isamees. Pidi olema naisemees ja nö noormehe vend, kes tegelikult ei pidanud tema päris vend olema, vaid sageli oli lähem sugulane. Raudkäe abilisteks olid vallalised peiupoisid.

 

Roik, roiku andmavöö vanapärane nimetus, anti veimedeks ja muudeks andideks.

 

Räti paikamine – pärast tanutamist ja põlletamist tuntud raha kogumise komme, kus raha koguti mõrsja pearätikuga, Harglast konkreetsed teated puuduvad.

 

Saajavanapärane võrokeelne nimetus pulmade jaoks.

 

Saajajalg – pulmaviin vanapäraselt.

 

Saajarahvas - peiupoolsed pulmalised.

 

Sülelapse komme tanutamise järel toodi mõrsjale sülle väike laps viljakuse tagamiseks. Komme on tuntud üle Eesti, Harglast pole konkreetseid teateid.

 

Tanutamine – vanemal ajal linutamine (tulenevalt peakattest, mis naise rõivastusse kuulus). Noorikuks, abielunaiseks muutus mõrsja alles pärast tanutamist ja põlle ette panemist. Liniku või tanu pani mõrsjale pähe meheema.

 

Tsuvva – pastlad, pulmas kinkis peigmees need mõrsja emale.  

 

Täied riided - pruudil ja peigmehel pidid kogu pulmas täielikud riided seljas olema, et edaspidi riidepuudust ei tuleks. See tähendas poolteist särki - linane ja villane suursärk ehk pikk-kuub ning peiul villased püksid.

 

Vaadilise - kutsumata pulmavõõrad. Vallalised poisid ja tüdrukud ümbruskonnast tahtsid kutsumata pulma minna. Öeldi, et lätsi vaadiga, kaasa võeti piima, sest õlut saada polnud ja läksid niisama vaatama pulma. Niisugust tegevust väga heaks ei peetud, aga süüa-juua pakuti tulijatele siiski. Mõned vaadilised võisid pulmas ka kaasitada ehk laulda.   

 

Vakarahvas – mõrsjapoolsed pulmalised Lõuna-Eestis.

 

Veimed - mõrsja poolt pulmalistele jagatavad kingitused, mis pandi veimevakka. Veimede andmisega taotles noorik head läbisaamist ja kokkukuuluvust nii tulevase mehe kui tema suguvõsaga ning uue koduga. Täied veimed olid sukad paeltega ja kindad või särk, pooled veimed olid kas kindad või sukad.

 

 

 

 

Tõeline pärimuspidu!

 

 

20. augustil toimub Valgas Säde pargis avalik pulm, mis viiakse läbi tuginedes 19. sajandi eesti pulmatraditsioonidele. Suurüritus toob publiku ette muidu üsna privaatse hetke ühe noorpaari elus ning terve päeva kestva sündmuse jooksul tehakse läbi kõik pulma osad.

 

Valgamaa Pärimuskultuuri pidu „Eesti pulm“ keskmes on 19. sajandi eesti kombestiku järgi taasloodud pulm läbi mille tutvustatakse osalejatele eesti pulmatraditsioone. „Üritust korraldab Valga Muuseum, mis maakondliku muuseumina on tegutsenud juba rohkem kui 60 aastat ning soovime pikaajaliselt kogutud teadmisi rahvaga jagada,“ põhjendas Merili Madissoo sündmuse korraldamist. Programmijuht Marju Rebane lisas:„tahame publikule tutvustada eesti traditsioone ja rahvarõivaid ning pulma läbiviimine on põnev viis, kuidas rääkida rahvakultuurist.“ Pidu saadavad muusikud Mäeotsa kapellist, segakoorist Rõõm, Koidu Tähtede ansamblist, Otava Yo-st ja teised kollektiivid. Melu loovad eheda käsitöö ja mahetoodanguga kauplejad.

 

Valgamaa Pärimuskultuuri pidu toimub 2017. aastal kolmandat korda keskenduses igal aastal erinevale pärimuslikule teemale.

Pidu korraldab Valga Muuseum koostöös Valga Linnavalitsusega.

 

 

 

 

Valga Muuseum kutsub üles pulmapärimust talletama!

 

Pulmaleib

 

Ovaalne kivi, ühest otsast laiem. Pärit Vana-Antsla vallast. Kivi seotud vanarahva pulmakommetega. Nimelt asetatud kivi pulmas pruutpaari ette söögilauale, see tähendanud leivaküllust nende tulevases elus. Traditsiooniliselt on kasutatud ka päris leiba, nö kaaskavatska, mis on mõrsja isakodust lahkumisel pooleks murtud (üks pool isakoju ja teine viidud uude peiukoju). 

 

 

Leivakorvike

 

Ümmarguse kujuga, põhi lame. Punutud pajuvitstest. Pärineb Võrumaalt Vana-Antsla vallast ja oli kingitud annetaja E. Kralli vanaemale pulmadeks. 1860-1870. aastad.

 

 

 

Ilukorvike

 

Vitstest punutud, ilmselt ehete hoidmiseks. Ristküliku kujuline, kõrge sangaga, sisemus on vooderdatud punase sametiga. Sangadel punutud kaunistused. Mõned kinnitused traadiga. Korvike kuulus Valga linna elanikule Helmi Kanale, kes sai selle päranduseks oma emalt. 1870-1880. aastad.

 

 

 

 

Kui ka Sinul on kodus seismas selliseid huvitavaid asju, millel on sümboolne või armas mälestus seoses pulmadega 19. saj või 20. saj algusest võta meiega ühendust!

 

Samuti palume kaasa aidata pulmapärimuse suulisele kogumisele - ootame toredaid mälestusi 19. sajandi maarahva pulmakommetest (Hargla kihelkond)! 

 

Programmijuht Marju Rebane, e-mail: marju@valgamuuseum.ee, tel.: +37255900379